Isetegemine
Ujuvad asjad
Mõnusad asjad need koorest tehtud "purjekad". Kui meie ja naabermajadesse enam paksu koorega männi- ja kuusepuid kütmiseks nii palju ei toodud (asemele vanad haavapuud - mädanenud südamikud, odavamad kui kask või oh õudust, tamm), käisime jõe ääres palkidelt kooretükke nokkimas. Poodides olid odavalt saada isetegemiseks mudeleid. Kord proovisin teha kummimootoriga laeva. Kuivõrd toorik oli hooletu, ei õnnestunud seda imet vees tasakaalu saada, rääkimata korralikust kummimootorist. Ehkki sai isegi värvitud..
Huvitavam oli Maarjamõisa haiga taga Tamme Lembitu pere hoidja juures (auru)reaktiivmootoriga laevakese tegemine. Koos omavanuse Lembituga lõikasime lauast laeva moodi aluse, paigaldasime peale pirni klaasosa, millesse sai veerand pirnitäit vett lastud. Traadist hoidja alla panime kuiva piirituse tableti ja oligi valmis. Pirni kolvist väljatungiv aur isegi liigutas meie "ristlejat"
Lendavad asjad
Esimesed olid muidugi seebimullid. Tõusvad õhuvoolud viisid suured mullid üpris kaugele, kuniks kile migil osal õhukeseks (tumedaks !) muutus ja seega mullike lõhkes. Meie teise korruse õueaknast oli tore "mullitada".
Siis tulid paberlennukid. Küll läks palju vihikulehti ! Suuremast paberist tehtud ei lennanud nii hästi - rasked teised. Need tavalised lendasid sobiva tuulega diagonaalis üle kvartali, isegi kaugemale.
Üle Sõbra tänava, Tähe nurgal olevas majas elas keegi lennumudelismi harrastaja. Mõnikord laskis ta oma taimermudeli mootori hoovis käima - milline huvitav põrin, kütuse (kastoorõli ja eetri) lõhn. Siis arvasin, et asi see teha poest saadava komplekti põhjal analoogne lendav asi (siiski kummimootoriga, sest mootorid olid meile kallid). Pealegi oli komplekt üsna odav. Nühkisin tükk aega vineerisaega detaile välja, liivapaberiga siledaks ja hakkasingi kokku liimima. Mudel oli tegelikult plaaner, mille mootor (etteantud ajaga või kuniks kummimootor töötab) võimalikult kõrgele viib, et siis mootori seiskudes planeerida alla.
Muidugi polnud detailid balsapuust, sestap üsna raske asi tuli. Õhukese siidpaberiga kaetuna oli päris ilus. Ehh, polnud oskusi ega tedmiste andjaid kõrval, kes oleksid ka vajalikku kannatlikkust õpetanuks. Katsetuste käigus oli lappimist palju, puudu jäi ka materjalist. Nii ta lendaski pliidi alla...
Järgmine oli lihtne ohjadega juhitav mudel - peaaegu olematu tiivaprofiil... Tuli kokku tinutada kütusepaak (mis vedeles mul mitu aastat lauasahtlis) aga polnud väga vajalikku osa - mootorit. Selle eest lugesin tiivaprofiilidest, propelleritest, isegi vajalikest mootoritest, nende kütusest.
Raadio
Mu mäletamist mööda oli meie Tähe tänava peres esimene raadio "Moskva" - bakeliitkorpuses 3. klassi pikk ja kesklaine vastuvõtja, mida isa tuttavad olid natuke "tuuninud", nii et teatavas häälestusasendis sai kuulata lühilaineid. Mind saadeti välja, kui nädalavahetustel isa töökaaslased tulid külla ja sättisid end Am. häält või muid "hääli" kuulama. Iseloomulik segajate kära oli välja ikkagi kuulda. Millegipärast arvan, et isegi "paadunud" tolleaegse korra pooldajad kuulasid...
Siis tuli detektorvastuvõtjate aeg. Sai poole (oskamata veel vajaminevat induktiivsust arvutada, rääkimata hüvefaktorist :) )keritud ja kasutatud pagan-teab kust hangitud trimmerkondensaatoreid häälestamiseks . Õhtuti oli tollal ka muid saatjaid kesklainel üksteise kukil (mis on selektiivsus, selgus alles palju hiljem).
Suvisest lihakombinaadi laadiatööst sai muretsetud veidi kaasaegsem raadio , millel oli juba ka lühilaine ja plaadimängija. Juhuslikult sattusi kuulma Tartu raadioamatööre, Härma kooli raadiojaama, Kallemaad, Tartu raadioklubi ja näputäit majaltki (tol ajal töötasid paljud amatöörid veel tavalise ampltuudmodulatsiooniga, nagu kõik ringhäälingu jaamad). Alanud ühele külgribale (SSB) üleminekul olid signaalid veel kehva kvaliteediga, mistõttu oli võimalik ka neid amatöörjaamu kuulata. Sai isegi tehtud raadiole pisitäiendus (positiivne tagasiside), suurendamaks tundlikust ja saades tera paremini ks SSB signaale vastu võtta.
Sellest ajast sai ka tellitud (kasutades ema võimalust) venekeelne ajakiri "Radio" . Iseehitamine põrkus juppide puudusele - poest võis näputäis osi osta, aga tellimine (läbi posti) Venemaalt oli nõme - kui lõpuks jupid jõudsid, olid osa juppe seal otsas ja väga hilja jõudsid need vähesedki kohale, oligi ehitushimu kadunud.
(Jne, sh käik Tartu raadioklubisse, esimesed pooles vinnas transiiverihakatused ja muud isegi töötavad vidinad, saksakeelsest antenniraamatust, vajadus ka veidi hiljem tegelda kodus korratust tekitavate asjadega. Aga need on juba inimsuhted, eks ? )
Joonistamine
Koolis seletati perspektiivist, värvidest. Tähe tänava kortei hooviaknad olid hommikupäikese poolsed. Koolilaste tavavärvid olid värvipliiatsid ja akvarellvärvid. Innustunult proovisin tekitada hommikusi läbipaistvaid värve paberile. See jahedate hommikute läbipaistvus, kaugustes paistvad tagasihoidlikud selgemat värvi puud, majad on mind jätkuvalt lummanud. Sestap mulle meeldivad varahommikused varakevadised vaated - läbipistvas karges õhus on näha veidi veidi rohetavaid põlde, metsatukki. Suvised, ennast pakkuvad, veidi pealesuruvad vaated, värvid meeldivad vähem. Ehkki ka need on omapärased. Meenuvad Saksamaal nähtud moonipunas mäenukid või Armeenia kunstnike lõuendid - mägedesse, kaugusse ja kõrgusse minev kirkavärviline maa. Klassikutest rääkimata. Ent ikkagi on ka ilus augusti- ja septembrikuu oma juurdehiiliva kolletumisega, üleküpsusega. Häbelik, vananemist tunnetav küps naine... Suvise Eestimaa värvid on omapärased. Minna läbi rukkipõllu või vikipõllu ja näha tagasihoidlikke, peitunud rukkililli. Ja siis tunda mäenukil lebades maa väge, vaadates taevas sibavaid pilvi..
Ent akvarelli juurde. Naljakas, akvarell liigitub graafika alla. Kahjuks enamus joonistamise õpetajaid ei julge öeda, et ka selle töö juures on vaja häid riistu ja materjale. Et pasakarva värvide ja luudpintsliga ja universaalsel paberil on väga raske toimetada. Et on erinevaid akvarelltehnikaid. Nii ma vaatasin oma plätserdusi ja veendusin, et nähtud tunnet ei õnnestu püüda.
Muusika
Helisid sai tekitatud mitmel moel. Algas vilistamise õppimisega, pajupillide tegemisega (nuga, sunnik, lõikas tihti näppu paremini 
),kammi- ja lehepillid, oli isegi aeg, kus mulle anti metsasarv (püüti poisse puhkpilliorkestrisse). Metsasarv on kaval ja raske pill algõppeks - ei tahtnud ma sellega tegelda. Ksülofon oli vist igas lastega peres - mõnel neist olid kaasas juhised, milliseid plaate ja mis järjekorras klobistada. Ja kehva kvaliteediga suupillid..
Ühest suvisest palgast (palju poiss ikka teenis, ema pani ka juurde..)sai ostetud kolmanda klassi raadio "Rekord". Siis sai lühilainetelt kuulatud nii BBC kui Ameerika Häält, olid huvitavad muuskasaated (uued grupid, klassikaline jazz jms). Igatahes esimeste Tartu jazzipäevade jam-sessionitel (TRÜ klubis Tähe tn.) oli tore kuulata tuttavaid meloodiaaretusi. Olin kord lava tagaruumis pooltuttava saksimängija
juures, kes hakkas igavusest mängima Karavani. Teistest ruumidest tulid
ka pillimehed nagu mesilased suhkrule ning läks lahti äraarvamata mõnus jam... Ei aetud taga raha ega joodud end lambiks, vaid Muusika.
Oli sama tunne nagu vaadates Lea Kase kandlemängu Kastolatsis -
parkunud talunaise sõrmed lendlemas kandlekeeltel. Tühi tost, et vahel tuli veidi valesti, saarlased ütleksid "Mönuga" ja hingega.
Mängud (poistemängud)
Tegime väikseid vibusid, näpukumme (mis transformeerusid kadataolisteks). Linguga sai ikka hästi kaugele saata suuri kive. Noamängust ja kopikamängust rääkimata.
Sõbra tänava jõepoolses otsas oli mööblikombinaat. Sinna toodi palke
nii raudteed pidi, aga ka oli palgiparvetus. Saekaatri ees oli veekogu,
kus hulpisid toodud palgid. Kidadega ketttransportöör liigutas palke nii
sinna tiiki, hiljem sealt saagimisele. Juba kevadel hakkasime mööda vees
olevaid palke jooksma, kulli mängima. Kutsusime seda "klaveriklahvide sõtkumiseks". Eks vette sai vajutud ka.
Sõbra tänava vene kiriku kõrval olevas pargis korraldasime kivivisete mitmevõistluse mänge. Valiti pirakas kivi, mida tõugati nii ühe käega (vasaku kui parema käega) kui ka kahe käega rinnalt, üle pea, jalgade vahelt jne. Aga kiriku ümber ja eriti treppidel korraldasime okstest tehtud rapiiridega vehkemisturniire (kas grupp grupi või ka üksikturniire).
Meie hoovis, majade vahel oli liivakast, mille ümber joonistasime jooksuraja (ca 30 meetrit), lugedes "sekundeid" tegime võidujooksu.
Nagu nüüd uisutamises "short treck". Maksimaalselt tegime 100 ringi.
Talvel käisime suuskadel üle jõe Ihastesse kruusaaugus sõitmas.
Tagasi tulles (õrnalt allamäge) proovisime juba tol ajal uisusammu.
Mängud
Mida me mängisime ? Nagu ikka kulli (variandid - puukulli, rauakulli), peitust, rahvaste palli ja väljaviskamist (tavaliselt Sõbra tänaval). Suviti oli aeg, millal ka maja täiskasvanud võtsid osa - üle pesunööri vollet.
Söögist
Tähe tänava korteris oli meil kitsuke pikk köök, mille ühes otsas oli uks
trepikotta ja kitsuke aknapilu, teises pliit (ikka puudega köetav !) ja
veekraan. Tüki hiljem pandi kraani kõrvale gaasipliit (baloongaasiga).
Päris põnnina mäletan isaga pliidi ukse ees istumist, pliidi all sütel paberisse mähitud heeringas. Omapärane maitse ja lõhn - ent leivaga
päris hea.
Esimeste asjadena tegin kisselli (eriti meeldis süüa ja teha karamellkisselli), kreem brüleed. Sain ka selgeks, et makarone tuleb keevasse vette panna - HI.
Maja teise otsa kolis vana daam, endine õpetaja. Tal oli majas teine televiisor, plekkkorpusega. Vist Volhov nimeks. Lapsed nagu olime, palusime tihti luba tulla telekat vaatama. Omalt poolt aitasime tal õuele toodud puid kuuri kanda. Mulle ta näitas ja seletas liivataigna tegemist.
Naistepäev ja elevandi pikk mälu
Abielu algaastad, naistepäev. Väljas oli lumi, hommikul vara ärkasin ja kiirustasin ostma lilli. Kastani ja Võru tänava nurgal ajalehekioski kõrval
polnud kedagi, jooksin Tähe Pargi nurgale (Kasekese resto juurde) -
sama tühjus. Edasi kihutasin EPA juurde (Nooruse poe ette). Tollal olid põhilised lilled alpikannid. Ostsin kena puketi ja traavisin koju. Äratasin abikaasa ja ulatasin talle kimbu. Mulle öeldi, et need lilled talle üldse ei meeldi. Aga ma ei teadnud ju seda, mõtlesin, et tähelepanu jne. Mõru
tunne on tänagi meeles. Aga see oli ammu..
Õppimisest ja mõjudest
Põnnina olin ma üksinda kodus. Ema pani mulle voodiäärele hunniku õhukesi lasteraamatuid, seinal oli nn "plärakast" e translatsiooni valjuhääldi. Hommikupoolikul tulid sealt lastesaated, sageli raadionäidendid,
muusikast on jäänud meelde tihti lastavad Hatšaturjani palad (näit. "Tants mõõkadega" jne), ja koorilaulud.Raamatud olid illustreeritud muinasjutud
(meenub "Põhjakonn"), huvitav oli ehitada raamatutest maju ja ka kaldteid, kus sai plekkautoga põristada. Siit ka uudishimu - mis on pildi,
muusika taga.
Meie majade lastele meeldis kuulata naabermajas elanud vanahärra suupilli mängu. Seda oskas ta hästi ja tal oli mitmesuguseid pille, mida
ta meile kuulda andis. Tore vanahärra oli.
Ja Kastolatsis naisetädi kandlemäng. Vaatasin ta tööst vaevatud sõrmi
kandlekeeltel hõljumas - tuttavad rahvalikud meloodiad ja mängija möödunud noorus ...
Õppimine, õpetamine, õpetajad.
Esimesse klassi läksin (pandi) ma nn. Lina tänava kooli e seitsmendasse
keskkooli. Tänapäevases mõistes olin kooliminekuks puuduliku ettevamistusega. Seepärast on jäänud meelde mu esimene klassijuhataja -
pr. Jürgenson. Mäletamisi elas ta Alevi tänaval (ema oli postiljon, sestap teangi). Lina tn. koolis olin esimesest neljanda klassini. Naljakas, ent seal oli 2+4 klass HI. Kontrolltööde ajal kippusin algul piiluma naabrite vihikusse.
Ja siis kasutas klassijuhataja Lutsu "Kevade" õpetaja käiku - selgitas mulle,
põnnile, et kirjutagu ma nagu ise oskan, küll aegamööda saan kindlasti ise hakkama. Nii olen ka edaspidi teinud, kirjutasin küll spikreid, kuid praktiliselt peaegu ei kasutanud neid. Spikrid olid
üheks materjali meelsejäämise viisiks - nägemismälu pluss psühhomotoorika. Vaat mis tähendas sõna mõju - ma suudan, oskan.
Viiendast kaheksanda klassini olin Tartu pedagoogilise kooli arjutuskoolis.
Enamus meie algklassist läksid sinna. Klassijuhatajaks (ka füüsiks ja matemaatika õpetajaks) oli seal meesterahvas, hr. Mutso. Siis tekkis meil punt poisse, kes pildistasid. Klassijuhataja lubas (usaldas) meid
füüsika klassi tagaruumides olevasse nn. laoruumi, kus oli fotosuurendi
jms vajalikud asjad. Ise ostsime kamba peale ilmutid, kinnitid, fotopaberi
ja läks lahti. Proovisime eksponeerida läbi soolakristallide, poolhägusa klaasi, varjutamise nipid jne. Ega me ainult sellega tegelnud - leidsime
kappidest vanu sõjaeelseid ja saksaaegseid dok filme, mida projektoriga (vist oli see riistapuu "Ukraina" nimeline) füüsikaklassis tasahilju vaata-
sime. Üllatusena oli kuulda elektrimootori mudelit "laulmas" , kui pistsime ta translatsioonivõrku. Aga korda hoidsime küll - oli ju meid usaldatud.
Harjutuskool oli seest ilus - kiviparkett põrandad ka. Kes on proovinud
lasta kuullaagri kuulidel põrandale kukkuda, see saab aru poiste lõbust
seda teha, mis aga sugugi ei meeldinud õpetajatele. Kuulidel oli omadus
teadmatusse hüpelda. Nii võetigi kord mul natist kinni ja uuriti, kes tegi.
Seekord ei olnud see mina. Ma vaikisin partisanina. Õps ütles toredalt -
julgesid teha, julge ka üles tunnistada. See jäi meelde - mingit teiste kaela ajamist või oludele viitamist.
Selles koolis tekkis mul (naljakas, naljakas) huvi keemia vastu, olin isegi
keemiaringis. Klassikaaslase (kes elas Kalevi ja Tolstoi nurgal) vend õppis
ülikoolis keemiat, mõnikord käisime klassikaaslase pool keemiaalaseid raamatuid uurimas ja oh paharetid, niidi küjes paberitükkidesse Bertholet
soola (KCLO3) panemas. Kord ringijuhti oodates segasime kokku püssirohu. Oh õnnetust, tiiglis, kus käis väävli jms segamine tekkis loomulikult säde ja uhke tiigel purunes. Keemia õps seletas asja ära,
aga poistele oli ringitöö sellega lõppenud. Mulle siis keemia igatahes väga meeldis, ent keskkoolis (Tarti 1 Kk) sattus meile keemiaõpetaja,
kes ajas vähemalt mul igaveseks keemiahuvi ära. Juhtuvad ka sitad
õpetajad...
Veel Harjutuskoolist. Kehalise õps (meesterahvas) õpetas meid, poisse
korraliku rühiga käima, käsi hoidma, mütsi kergitama, keda ja millal tervitada jpm. Hiljem, lugedes käitumisõpikut, sain palju asju juurde,
kuid posikestele näidatud ja seletatud asjad olid vä..äga vajalikud.
Esimene õpetus oli Otepää vanaisalt. Otepää vana kalmistu oli mitte
eriti kaugel ta majakesest. Matuserongi möödudes tuleb seisatada ja müts peast võtta - sellega anname viimset austust kadunukesele.
Naljakat ka. Vene keele õpetaja oli piisavalt korralikku eesti keelt rääkiv venelanna. Kord rääkis ta oma eesti keele õppimisest (klassi tähelepanu koondamiseks). Olnud vaja tõlkida eesti keelde "sõn partii". Tema tõlge olnud - pardi poeg HI !.
Keskkooli läksin Tartu 1 keskkooli avatavasse mat klassi. Sinna oli kokku tulnud lapsi üle Eesti. Paljud õpetajad olid ülikoolist. Lõbus oli arvuti ehituse õppimine - tegime laboritöid esimese (lamp)arvuti (URAL-1) elementidega - A8 suuruste plaatidel trigerid jms. Klassijuhataja ja mati õpetaja oli hr. Kruse. Kord palus ta leida võimalikult palju Püthagorase teoreemi tõestusi. Igatahes tookord ma ostsin raamatupoest saksakeelse matemaatika entsüklopeedia (oskamata saksa keelt - lihtsalt nägin seal vajalikku infot). Füüsika õpetaja (vanem daam) ei õpetanud pelgalt vajalikke osi füüsikaõpikust, vaid rääkis meile uutest avastustest füüsikateaduste vallast. Eesti keele õpetaja hr. Vääri pani mind häbi tundma vähese Eesti kirjanike teoste lugemuse pärast.
Sõjast, võitlejatest ja tähistamisest
Kui erinevad olid sõjast osavõtnud. Äi Igor armastas hirmsasti kõiki riigi poolt antavaid pudinaid - armastas riputada kõik märgid uhkelt külge.
Tema iga linna ja/või maakoha vabastamise jutud ajasid mul hinge täis ja ma kinkisin talle žukovi mälestused, et ta jutud vähegi tõele vastaksid.
Hoopis teisest puust oli ema teine mees, juut Elias. Ta kaotas jala
Saaremaal. Võidupühal, 9. mail õnnestus mõni harv kord ta rääkima meelitada sõjast. Rääkis sõjakaaslastest, harva võttis välja karbikese
aumärkidega. Ainsana pidas ta lugu oma sõjas saadud medalist ja pärastsõja aegsest töösaavutuste märgist.
Kärakat armastasid mõlemad, äiale oli igapäevane doos hädavajalik.
Riigi poolt Eliasele antud Zaporožets muutis ta joomise hoopis tükaklikuks.
Eestis korjasid nii venelased kui sakslased eestimaalasi oma armeedesse. Ilmselt oli päris ideelisi üsna vähe (mõlemal pool).
Selle näiteks mu isa. Sakslased võtsid ta väkke ja ta sattus Narva alla.
Olnud suurtükiväes. Ilmselt lõi põnnama ka, kui kaaslased langesid ja
venelane üle laipade peale trügis. Võtnud valge särgi väele, teeäärsest
heinasaost vikati õlale ja hakkas koju marssima. Kodukandis võeti kui
pahalane kinni ja pandi Näituse tänava laagrisse. Õnnestus jääda ellu.
Nõukaaja algul oli Elva täitevkomitee esimees (?), aga eestlasele tuntud
magustoiduna (keegi lehvitas sõjaväeaegset pilti, kus temagi peal) sai
kiirelt kinga.
Omaette huvitav oli Kastolatsi kandis, kus elas mu naise tädi. Imelik, aga kui mu ema koos vanematega läks esimest korda sõjapakku, tegid nad esimese pisipeatuse just samas talus. Ma olin ka mõned suved samas talus kostil. Kord naabrimehe juures talgutel olles, istuti lõpuks lauda ja osutus, et ühe laua taga olid nii endised metsavennad kui ka
mõlema poole sõjamehed. Tuletati koos meelde, kuidas võeti kinni peldikusse läinud metsavend jms., tavaline naabrimeeste killuviskamine.
Keegi kedagi ei vallutanud ega vabastanud. Ajad olid niisugused...
Potipõllundus ja seakasvatus
Tähe tänava maja kuuride taga oli korteritele pisikesed peenramaad. Meil kasvas seal veidi sibulat, tilli, porgandit,
isegi paar vagu varajast kartulit. Ja kasvasid emal seal ka lilled. Aia ääres mõned rabarberipuhmad ja vabarnataimed.
Kitsal ajal anti ettevõtete poolt linna äärde kartulimaad.
Kord oli meie perel Aardla tänava lõpus, raudtee taga kartulimaa. Kuidas poolitati istutamiseks kartuleid, rohimas
käimine oli omaette ettevõtmine. Vagude vahel kasvatati
veidi ube. Vanemad panid mind pihlakapõõsa varju kraavikese kaldale istuma, kuniks ise põllul toimetasid.
Meie maja kuurides tehti esialgu sigadele sulud. Kuuri tagaseinas oli luuk, kust sõnnik välja visati. Uksed ja luugid olid vanade tekkide ja
kartulikottidega soojendatud. Kuivõrd oli ikka vaja puid kuuris hoida,
ehitasid paljud lõpuks kuuri taha kuudid, sissepääsuga kuurist (sealt toideti sigu), sõnnik visati kuudi taha aeda. Kevadine sõnnikuhais ja
hunnitud kärbeste pilved, mida ei tapnud ka DDT viis selleni, et kästi
majavalitsuse poolt "seakasvatused" likvideerida.
...
